Rahvusvahelistes uuringutes on uuritud D-vitamiini rolli seoses parema tervisega. On üha suurenev teadmine selle toitaine võimalusest mõjutada kogu maailma tervist, potentsiaalselt muutes nii kroonilisi kui ka ägedaid terviseseisundeid. D-vitamiini esmane avastamine algas 1913. aastal. Üle 100 aasta hiljem on ajakirjades üle 80 000 artikli, mis käsitlevad selle vitamiini võimalikku efektiivsust kliinilises valdkonnas.
Ülemaailmselt peetakse D-vitamiini puudust ja puudulikkust peamiseks rahvatervise probleemiks kõigis vanuserühmades ja seda isegi riikides, kus on kõrge päikesepaisteliste päevade arv.
D-vitamiini allikad
Enamiku inimeste jaoks on päikese UVB-kiirgus (lainepikkused 280–315 nm) D3-vitamiini (kolekaltsiferool) peamine looduslik allikas. Päikesekaitsekreemid ja naha kõrge pigmentatsioon võivad vähendada UVB-vahendatud D3 tootmist – näiteks SPF15 faktoriga päikesekaitsekreem võib vähendada D3 tootmist 99% võrra (Passeron et al., 2019).
Kuigi D-vitamiini allikad toidus on piiratud, on loomsed saadused, nagu rasvane kala ja munakollased, kõrgeimad toiduallikad (Holick et al., 2006). Rasvases kalas leiduv D-vitamiin pärineb eeldatavasti mikrovetikatest alguse saanud toiduahelasse kogunemise kaudu. Teatud vetikad ja samblikud pakuvad nüüd taimset toitumist järgivatele inimestele looduslikku D3 allikat. D2-vitamiini kasutatakse toiduainete rikastamiseks ja sellel on madalam siduvusvõime vitamiin D jaoks mõeldud retseptoritega. Uuringud näitavad, et D2-vitamiin ei tõsta 25-hüdroksüvitamiini D3 (25 (OH) D) taset veres sama intensiivsusega kui D3-vitamiin (Henríquez ja Jesús Gómez de Tejada Romero, 2020). Just seetõttu ei kasutata seda vormi vitamiinides.
Kui palju ja kus?
Ülemaailmselt peetakse D-vitamiini puudust ja puudulikkust peamiseks rahvatervise probleemiks kõigis vanuserühmades ja seda isegi riikides, kus on kõrge päikesepaisteliste päevade arv (Chakhtoura jt, 2018). Lisaks on mõned teadlased väitnud, et vähene D-vitamiini tarbimine koos rasvumise suurenemisega suurendab krooniliste haiguste esinemissagedust (Palacios ja Gonzalez, 2014; Carrelli jt, 2017; Umemura jt, 2014).
Vastupidiselt levinud arvamusele on pikkade talvedega riikides puudujäägid madalamad kui päikeselisemates kohtades (Chakhtoura jt, 2018; Palacios ja Gonzalez, 2014; Mogire jt, 2020). See viitab nii toidulisandite kasutamisele kui ka tavaliste toiduainete rikastamisele (Guo et al., 2019).
Pikaajaline arutelu D-vitamiini miinimumtaseme üle on rahvusvaheline probleem (Palacios ja Gonzalez, 2014). Mitmed rahvusvahelised institutsioonid väidavad, et tase alla 50 nmol/l (<20 ng/ml) on vastuvõetamatu (Drincic jt., 2012; Vanlint, 2013). Lisaks on kliinilised uuringud näidanud tervise paranemist, kui D-vitamiini tase on üle 75 nmol/l (30 ng/ml) (Chun jt, 2019; Spiro ja Buttriss, 2014).
D-vitamiin ja magneesium
Magneesium mängib olulist rolli D-vitamiini aktiveerimisel, töötades koos neerudes ja maksas esinevate hüdroksülaasi ensüümidega. Uuringud on näidanud, et mitteoptimaalne magneesiumi tase võib seda aktiveerimist takistada (Rosanoff jt., 2016). Protsess, mille käigus D3-vitamiin transporditakse vere kaudu läbi naha, maksa ja neeru arvukatesse kudedesse, kasutab magneesiumi, kuid seda on vaja ka D-vitamiini siduva valgu aktiivsuseks (Deng jt., 2013).
Magneesiumi taset võivad mõjutada paljud elustiili tegurid ja vähendatud toitumine (erinevad dieedid jms). (Mann et al., 2015). Seega võib see olla D-vitamiini madala seisundi soodustavaks teguriks erinevates elanikkonnarühmades.
Imenduvus
D-vitamiin on rasvlahustuv vitamiin, mis tähendab, et see ei lahustu vees ja imendub vereringes kõige paremini, kui seda võetakse koos (rasvarikka) toiduga (näiteks peale hommikusööki).
D-vitamiini taseme hindamine
D-vitamiini saab kõige paremini hinnata seerumi 25 (OH) D3 taseme mõõtmisega (Paxton et al., 2013). Seerumi 25 (OH) D taset saab kasutada puuduse ja tarvitava toidulisandi optimaalse taseme määramiseks.
D3-vitamiini tase, mis näitab puudust ja liigset kogust, on allikate lõikes erinev. Üldine näidustus optimaalse 25 (OH) D kontsentratsiooni kohta seerumis on vahemikus 75-135 nmol/l (Bischoff-Ferrari jt, 2006; Alshahrani ja Aljohani, 2013). Siiski võib kuni 250 nmol/l pidada normaalseks kõrge päikese käes viibimise korral.
Allikas:
Lamberts Healthcare Proffessional:
* Passeron, T., Bouillon, R., Callender, V., Cestari, T., Diepgen, T. L., Green, A. C., van der Pols, J. C., Bernard, B. A., Ly, F., Bernerd, F., Marrot, L., Nielsen, M., Verschoore, M., Jablonski, N. G., and Young, A. R. (2019). Sunscreen photoprotection and vitamin D status. In British Journal of Dermatology, 181(5). https://doi.org/10.1111/bjd.17992
* Holick, M. F., Binkley, N. C., Bischoff-Ferrari, H. A., Gordon, C. M., Hanley, D. A., Heaney, R.P., Murad, M. H., and Weaver, C. M. (2011). Evaluation, Treatment, and Prevention of Vitamin D Deficiency: an Endocrine Society Clinical Practice Guideline. In The Journal of Clinical Endocrinology & Metabolism, [online] 96(7), pp. 1911–1930. Available at: https://pubmed.ncbi. nlm.nih.gov/21646368/
* Henríquez, M. S., and Jesús Gómez de Tejada Romero, M. (2020). Cholecalciferol or calcifediol in the management of vitamin d deficiency. In Nutrients, 12(6). https://doi.org/10.3390/ nu12061617
* Chakhtoura, M., Rahme, M., Chamoun, N., and El-Hajj Fuleihan, G. (2018). Vitamin D in the Middle East and North Africa. In Bone Reports, 8, pp. 135–146. https://doi.org/10.1016/j. bonr.2018.03.004
* Palacios, C., and Gonzalez, L. (2014). Is vitamin D deficiency a major global public health problem? In The Journal of Steroid Biochemistry and Molecular Biology, 144, pp. 138–145
* Carrelli, A., Bucovsky, M., Horst, R., Cremers, S., Zhang, C., Bessler, M., Schrope, B., Evanko, J., Blanco, J., Silverberg, S. J., and Stein, E. M. (2017). Vitamin D Storage in Adipose Tissue of Obese and Normal Weight Women. In Journal of Bone and Mineral Research, 32(2), pp. 237–242. https://doi.org/10.1002/jbmr.2979
* Umemura A., Sasaki A., Nitta H., Otsuka K., Suto T., and Wakabayashi G. (2014). Effects of changes in adipocyte hormones and visceral adipose tissue and the reduction of obesity-related comorbidities after laparoscopic sleeve gastrectomy in Japanese patients with severe obesity. In Neurogastroenterology and Motility, 23(3), pp. 332–339. https://doi.org/10.1507/endocrj
* Mogire, R. M., Mutua, A., Kimita, W., Kamau, A., Bejon, P., Pettifor, J. M., Adeyemo, A., Williams, T. N., and Atkinson, S. H. (2020). Prevalence of vitamin D deficiency in Africa: a systematic review and meta-analysis. In The Lancet Global Health, [online] 8(1), pp. e134–e142. Available at: https://www.thelancet.com/journals/langlo/article/PIIS2214-109X(19)30457-7/ fulltext#:~:text=We%20estimate%20that%20approximately%20one
* Guo, J., Lovegrove, J. A., and Givens, D. I. (2019). A narrative review of the role of foods as dietary sources of vitamin D of ethnic minority populations with darker skin: The underestimated challenge. In Nutrients, 11(1). https://doi.org/10.3390/nu11010081
* Drincic, A. T., Armas, L. A. G., van Diest, E. E., and Heaney, R. P. (2012). Volumetric Dilution, Rather Than Sequestration Best Explains the Low Vitamin D Status of Obesity. In Obesity, [online] 20(7), pp. 1444–1448. Available at: https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/22262154/
* Chun, R. F., Shieh, A., Gottlieb, C., Yacoubian, V., Wang, J., Hewison, M., and Adams, J.S. (2019). Vitamin D Binding Protein and the Biological Activity of Vitamin D. In Frontiers in Endocrinology, 10. Frontiers Media S.A. https://doi.org/10.3389/fendo.2019.00718
* Spiro, A., and Buttriss, J. L. (2014). Vitamin D: An overview of vitamin D status and intake in Europe. In Nutrition Bulletin. 39(4), pp. 322–350. Blackwell Publishing Ltd. https://doi. org/10.1111/nbu.12108
* Rosanoff, A., Dai, Q., and Shapses, S. A. (2016). Essential Nutrient Interactions: Does Low or Suboptimal Magnesium Status Interact with Vitamin D and/or Calcium Status? In Advances in Nutrition (Bethesda, Md.), 7(1), pp. 25–43. https://doi.org/10.3945/an.115.008631
* Deng, X., Song, Y., Manson, J. A. E., Signorello, L. B., Zhang, S. M., Shrubsole, M. J., Ness, R. M., Seidner, D. L., and Dai, Q. (2013). Magnesium, vitamin D status and mortality: Results from US National Health and Nutrition Examination Survey (NHANES) 2001 to 2006 and NHANES III. In BMC Medicine, 11(1). https://doi.org/10.1186/1741-7015-11-187
* Mann, K. D., Pearce, M. S., McKevith, B., Thielecke, F., and Seal, C. J. (2015). Whole grain intake and its association with intakes of other foods, nutrients and markers of health in the National Diet and Nutrition Survey rolling programme 2008-11. In The British journal of nutrition, 113(10), pp. 1595–1602. https://doi.org/10.1017/S0007114515000525
* Paxton, G. A., Teale, G. R., Nowson, C. A., Mason, R. S., McGrath, J. J., Thompson, M. J., Siafarikas, A., Rodda, C. P. and Munns, C. F. (2013). Vitamin D and health in pregnancy, infants, children and adolescents in Australia and New Zealand: a position statement. In Medical Journal of Australia, [online] 198(3), pp. 142–143. Available at: https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/23418693/
* Bischoff-Ferrari, H. A., Giovannucci, E., Willett, W. C., Dietrich, T., and Dawson-Hughes, B. (2006). Estimation of optimal serum concentrations of 25-hydroxyvitamin D for multiple health outcomes. In The American Journal of Clinical Nutrition, [online] 84(1), pp. 18–28. Available at: https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/16825677/
